Kommentaar EPL valimisspikrile

Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik (VTK) kutsub valijaid üles kriitilise pilguga erakondade programme lugema, sest valimisaastal kus tõepoolest on võimalik tuua Tallinna juhtimisse sisuline muutus, ületab erakondade avantürism ja populism võimsalt kõiki varasemaid valimisi.

Valimiskampaaniate madalaimaks ühisnimetajaks kujunes valijale tema enda rahaga kosja minek, üksteist järjest jaburamate lubadustega üle trumbates. Meiega saad veel rohkem, tundub olevat erakondade ühine moto. Paraku pole see lubatud suur muutus, vaid vastupidi, keskerakondliku valitsemispraktika jätkamine teiste inimestega.

Vastutustundliku linnajuhtimise eesmärk on enne otsustamist analüüsida otsuste mõju nii põhjalikult, kui vähegi võimalik. Hinnata kaasnevaid kulusid-tulusid, oodatavat mõju, alternatiivseid meetmeid. Kuid mida lubavad need maksumaksja rahaga kinni makstud suured kampaaniad, kes räägivad suurest muutusest? Üha pöörasemaid lubadusi, mil seos linnajuhtimisega kas lausa olematu või mille kulu ja kasu suhe on jabur. Tunnel Helsingisse, tramm Haaberstisse, mono-rail eiteakuhu ning köisraudtee Toompeale..  Kanep ka legaalseks.

Ning lubatud suurte muutuste käigus lubatakse teile linnajuhtideks inimesi, kelle pädevus piirdub parteilises toiduahelas nagiveerimisega, kuid kelle juhtimisvõimekus naerdaks erasektoris välja esimesel tööintervjuul.

VTK seisab kaasava linnavalitsemise, professionaalse juhtimise ning korruptsioonivaba Tallinna eest.

See tähendab nii linna tegevjuhtide, st linnavalitsuse, kui ka linnaametite juhtkondade mehitamist professionaalsete, avalikul konkursil valitavate juhtidega. Kõik võtmeametid linna struktuuris, mis on jagatud parteilise kuuluvuse või poliitilise lojaalsuse järgi, depolitiseeritakse ja mehitatakse ausas konkurentsis, pädevuse ja kogemuse alusel. Poliitika jääb linna juhtimises aga sinna, kuhu ta mõeldud on – linnavolikokku, kes seab eesmärgid professionaalsetele linna tegevjuhtidele. Vaid nii saab sisuliselt eluaegsest ametnikkonna-aparaadist tõhus teenindusasutus.

Hea juhtimisega ning koostöös erasektoriga areneb linn palju efektiivsemalt ning kiiremini, kui poliitiliste otsustega turumajandusse sekkudes ning kümneid miljoneid nt konverentsikeskusesse mattes. Niigi on linn sekkunud valdkondadesse, kus linnapoolset sekkumisel ning ühise raha kulutamisel ei ole põhjendust, nagu nt jaekaubandus, pangandus ning televisioon.

Teine kategooria lubadusi, mis oma jaburuses on tervet mõistust ja linnaelanikke alandav, on linnaeelarve raha valimatu tagasijagamine poliitikute jumaliku suunamise järgi. Olgu see tasuta lasteaiakoha, huviringi, parkimise või mitmesuguste erinevate ja tihti riiklikke toetusi dubleerivate toetuste näol.

Ühelt poolt tahame lasteaiaõpetajate tööd väärtustada ning nende palka tõsta, teiselt poolt oleks hea nende töö tulemust tasuta saada, eksole. Väärtustame me seeläbi nende tööd? Ei. On see tegelikult tasuta?  Ei ole. Erinevalt vasakpoolsetest on rahajagamise retoorikaga seekord läinud kaasa ka justkui parempoolsed erakonnad nagu Reformierakond ning IRL. Tõde on, et enamus tallinlasi tuleb endaga toime ning suudab iseennast ning oma lapsi ülal pidada ning koolitada ka ilma linnavalitsuselt kümne euro kaupa toetusi saades. Helikopterilt raha jagamise asemel on mõistlik toetada neid, kes tõesti toetust vajavad, ning teha seda sellevõrra suuremates summades.

Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik

Lisainfo:
Õie-Mari Aasmäe 56691750

Tarmo Treimann: Taavi Aas vassib jälle! Tasuta ühistransport on nagu üks väike roosa õhupall, aga probleeme ei lahenda

Keskerakonna linnapeakandidaat Taavi Aas väitis oma artiklis, et valimisliit Vaba Tallinna Kodanik (VTK) on seni silma paistnud ainult ettepanekuga avada bussiliin, mis toimib juba praegu.

Ilmselt on peetud silmas Pirita elanike ettepanekut muuta Tallinna bussiliini nr 49 marsruuti linnaosa elanike tegelikele vajadustele vastavaks. See ettepanek kogus linnaosa elanikelt üle 400 toetusallkirja, kohalikega nõu pidada soovitasid nii maanteeamet kui ka maavanem ning taolist muudatust toetas ka linna enda tellitud uuring. Vaatamata sellele ei leidnud linnapea kohusetäitja Taavi Aas piisavalt aega, et Pirita elanikega kohtuda. Jah, võib-olla talle Põltsamaa elanikuna ei lähegi Tallinna elukeskkonnaga seotud probleemid korda, kuid vähemalt seni, kuni valitakse uus linnapea ja härra Aas neid ametikohustusi on sunnitud täitma, võiks ju mõelda, mida amet kohustab.

Huvitaval kombel aga avastasid Nõmme kodanikuühendused Tallinna linnavalitsuse enda koostatud Nõmme üldplaneeringu eelnõust seisukoha, et kõige enam vajavad nõmmekad uut bussiliini Nõmme ja Õismäe vahel. Vaatamata sellele, et juba täna saab Nõmmelt Õismäele bussidega nr 10 ja 27. Nii palju siis olemasolevast…

Olgu pealegi, VTK on kaugel arvamusest, et mõne üksiku liini muutmise või lisamisega oleks võimalik probleeme Tallinna ühistranspordi korralduses lahendada. Tasuta ühistransport pealinna elanikele on kahtlemata väga nunnu nagu üks väike roosa õhupall, aga põhimõttelisi probleeme sellega ei lahenda. Eelkõige on vaja koostada ja ellu viia kaasaegne Tallinna säästva transpordi ja liikuvuse arengukava, mis ühistranspordi osas arvestaks ka viimaste aastakümnetega toimunud muudatusi inimeste liikumisvajadustes. Lähtub ju tänane ühistransport sisuliselt kaheksakümnendatel välja töötatud marsruutidest, aga vahepealse ajaga on väga oluliselt muutunud nii inimeste elu- kui töökohad ning igapäevased liikumistrajektoorid. Kõike seda peaks linna ühistransport arvestama. Paraku ei ole tänasel linnavalitsusel selles valdkonnas midagi ette näidata. Trahvi ähvardusel sunnitakse tallinlasi küll oma sõidukisse sisenemist rohelise kaardiga registreerima, kuid ligi 5 aasta jooksul, mil selliselt on andmeid kogutud, pole linn teinud liinivõrgus MITTE ÜHTEGI muudatust nende kogutud andmete põhjal.

Värskeid ideid on VTK-l aga küll, selles veendumiseks piisab kui tutvuda meie programmiga. Meie ei usu, et linna on võimalik korda teha lihtsalt raha laiali jagades või ainult üksikute objektidega tegeledes. Linna juhtimine vajab süsteemsemaid muudatusi, selleks soovime muuhulgas rakendada professionaalse linnajuhtimise mudelit, anda suurem otsustusõigus linnaosadele, lõpetada poliitiline korruptsioon linnavalitsemises, rakendada linnas kaasaegset ja inimkeskset linnaplaneerimist, kaasata kogukonnad võrdse partnerina oma elukeskkonna kujundamisse ning tagada kõigile lastele soovi korral kodulähedane kooli- ja lasteaiakoht oma linnaosas. Loomulikult tuleme välja ka konkreetsete asjadega, mida me igas linnaosas korda saata soovime. Näiteks Nõmme vajab hädasti mugavaid ja turvalisi rattaparklaid nii linnaosa keskusesse kui kõigisse rongipeatustesse.

Keskerakond arusaadavalt räägib oma kampaanias uhkelt seni tehtust. Siin aga tuleb mõista, et ei ole need teod tehtud ei rahalistes raskustes oleva Keskerakonna enda vahenditest ega ka mitte nende kandidaatide rahadega, vaid kõik on ikka kinni makstud linnaeelarvest ehk maksumaksja rahakotist. Veelgi enam – varasematel valimistel pole mitmel puhul Keskerakonna kandidaatidel piisanud iseenda või erakonna rahast valimispropaganda tegemiseks ning kampaaniaga seotud kulusid on lastud tasuda ka linnaeelarvest. Loodetavasti on sellised praktikad jäänud nüüdseks minevikku. Konkurendid on aga ebavõrdses seisus, kuna seni on Keskerakond võimul olles linna rahakotiraudasid kiivalt enda käes hoidnud ning teistel polegi olnud võimalust näidata, et nad saavad avaliku raha kasutamisega paremini hakkama. Loodetavasti usaldavad valijad sügisestel valimistel uusi jõude ja annavad neile võimaluse tõestada, et linna maksumaksja raha on võimalik oluliselt tõhusamalt ja otstarbekamalt kasutada. Ehitamata ei jää ka vajalikud avalikud objektid – milliseid objekte ja kuhu aga kogukonna inimesed vajavad, seda tasub eelkõige nende endi käest, kohapeal, päriselt küsida.

PS! Mida tähendab pealkirjas „jälle“? Sellest aru saamiseks soovitan uurida näiteks seda, mida on Reidi tee debatis Taavi Aasale vastuseks kirjutanud Teele Pehk või Juho Kalberg.

Artikkel ilmunud EPL arvamusküljel 

Valija ei taha uut jõudu poliitikas, ta tahab uut poliitikat ja selle praktiseerimise viisi (Õie-Mari Aasmäe)

Erakondadel on õigus väites, et erakonnana on poliitika tegemine selgem ja tulemuslikum kui valimisliiduna. Uusi poliitilisi jõude, mis erakondade ringkaitse tõttu peavad end valimisliitudena vormistama, ei olekski vaja kui erakondade endi pink, nii inimeste kui ideede mõttes, nii karjuvalt lühikeseks poleks jäänud.

Ma ei tahaks lajatada primitiivse väitega, et erakonnad on end lootusetult häbistanud. Kes palju teeb, see näebki aastate jooksul nii võite kui kaotusi. Erakondade suurim probleem irvitab vastu nende nimekirjadest: see on lootusetult viledaks kulunud inim- ja moraalne kapital. Nii kapataksegi oma nomenklatuurse klikiga valimistelt valimistele, mineviku taak raskelt seljas ja samad luukered kummitamas, mis kümme aastat tagasi. Taipamata, et just progress inimkoosseisus ja ideedes lubaks minevikku jätta nii kunagised eksimused kui ideede puuduse.

Diskrediteerinud pole erakonnad kui nähtus, küll aga nendesse kapseldunud, uutele tulijatele ja ideedele suletud parteinomenklatuur. Nii tähendabki meie praegune õigusruum, et suured muutused valitsemise kombe- ja mõtteviisis muutuvad vältimatuks, algavad need riigi tasandil ilmselt rahvaliikumistest, kohalikul tasandil aga valimisliitudest.

Viimastel nädalatel, eriti pärast Vaba Tallinna Kodaniku ja Tegusa Tallinna väärtuskonflikti, olen sageli pidanud vastama küsimustele väärtuste, põhimõtete ja väärtuspõhise poliitika kohta. See ei peaks olema nii sage jututeema, kui erakondade ilusad lubadused ei lõpetaks peale iga valimist ajaloo prügikastis, põhjendustega, et ei jõutud koalitsiooni või et koalitsioonilepingusse surumiseks jäi hääli puudu. Kas tõesti on ainult see viis muutusi ellu viia?

 

Tänane valija ei taha uut jõudu poliitikas või uut rolli vanadele nägudele, ta tahab uut poliitikat ja selle praktiseerimise viisi. Trooja hobune jääb Trooja hobuseks, ükskõik, mis värviga teda üle ei võõpaks. See näib olevat mõistetamatu neile, kes taaskord võtavad vana tuntud nime ja kleebivad ajutiselt külge mõne põhimõtte või teevad hoolimise sildi all mõne raha või tasuta asjade jagamise aktsiooni.

Mina olen tänane valija. Ma ei pea arvet ühe või teise skandaali üle ja mind ei huvita, kes kellega käib, lapsi saab või on mingi jama kokku keeranud. Ent ärge pidage mind lolliks, ma ei vali ka neid vanu nägusid, sest õigel hetkel tuleb hästi meelde, kes nad tegelikult on ja kui palju lubadusi nende selja taga prügikastides vedeleb.

Ma olen valija, kes tahab päris inimesi, väärtuste, põhimõtetega. Kes ei jookse iga hinna eest võimu juurde, nii et tee tema taga on kaetud maha kukkunud põhimõtetega. Jah, ma olen kuulnud seda kisa, et ma olen naiivne ja niikuinii ei muutu miskit, aga ma olen juba näinud muutusi ja lootust. Võib-olla ei ole valimisliidul Vaba Tallinna kodanik täna veel jõudlust, et pettunud valijas usku tekitada, aga ma tean, et ilma säilinud väärtuste ja põhimõteteta muutusteni kindlasti ei jõuta. Me ütleme rahale ja võimule ei, me ei taotle seda. Tahame avatust, kaasatust ja inimestest hoolimist.

Eelmistel valimistel olime nagu üksik särav tuluke keset pimedat merd, kes rääkis kaasamisest, avatusest, läbipaistvusest ja teismoodi linnajuhtimisest. Täna räägivad sama juba paljud, ka mitmed erakonnad. Ka see on minu meelest muutus. Tõsi, mõni kasutab seda kui sõnakõlksu ja ei paku sisulisi lahendusi, ent küll nad ka selleni jõuavad. Kui mitte ise, siis eks me näitame neile ette.

Artikkel saadaval EPL arvamusküljel

Usaldagem noori valimistel (Taavi Simson)

Kohaliku omavalitsuste valimised on varsti ukse ees ja sellega seoses sooviksin ma sel teemal mõned read kirja panna. Nimelt tahaksin ma lähemalt rääkida sellest, et inimesed võiksid valimistel julgemalt noori usaldada ja valida. Tutvudes Tallinna volikogu kooseisuga avastasin ma üllatusega, et 79-st liikmest vaid 4 olid nooremad kui 30! Võttes arvesse, et nendel valimistel oleme andnud hääleõiguse ka 16-aastastele noortele, tuleb selline number mõningase üllatusega ja natukene kurvastab.

Kui me usaldame noori valimistel ning peame neid piisavalt vastutustundlikuks ja targaks, et langetada otsus, kes meid valitseda võib, siis miks mitte ometi usaldada noori ka ise neid otsuseid tegema. Tõsi, ma nõustun osade poolt öeldud vastulausega, et noortel ei pruugi olla nii suurt elukogemust (mis kindlasti otsuste tegemisel abiks) kui vanematel inimestel, kuid see suudetakse korvata noorusliku energia, teotahte, motivatsiooni ja õppimisvõimega. Noortes on tihti seda positiivset energiat, pealehakkamist ja ka teatavat ninakust, mis elus aitab edasi jõuda ning kiirelt omandada oskused, mis otsustusprotsessides vajalikud.

Ka on oluline inimeste rotatsioon ning põlvkondade paljusus otsustamise juures. Kui soovime, et asjad muutuksid, mitte ei seisaks, ning otsused oleksid pigem tuleviku, mitte minevikku,  vaatavad, siis tuleb kindlasti ka noori kaasata. See muidugi ei tähenda, et tuleb ilmtingimata valida kogu aeg uusi inimesi, tublisid ja töökaid saadikuid tuleb loomulikult hoida, kuid olukord ei tohiks kujuneda ka selliseks, et inimest valitakse varasema „kogemuse“ põhjal, teadmata isegi milles see täpselt seisneb.

Noorte suurem kaasamine aitaks kindlasti kaasa ka kompetentsi suurenemisele just noortega seotud küsimustes (koolid, huviharidus, sport) ning nende hääle tugevnemisele ning nähtavusele ühiskonnas. Kuid kindlasti suudaks noored anda panuse ja tuua värskeid ideid ka vanemate põlvkondadega seotud küsimustesse.

Viimaks soovin edasi anda oma pisikese soovi, et eelseisvatel valimistel valitakse inimest ja tema ideid, mitte vanust passis ega tema erakondliku kuuluvust.

Kui mul oleks 30 miljonit eurot! (Erik Vest)

Ei ole ju kellelegi üllatuseks asjaolu, et mitte kõik nädalad ei ole Pirita tee ühesuguse liikluskoormusega. Teatud aegadel on ummikud justkui imeväel kadunud, et siis taaskord ühel päeval ootamatult välja ilmuda.

Põhjus ei ole milleski muus, kui selles et taaskord on käes koolivaheaeg. Seega saab järeldada, et Pirita tee liikluskoormus on otseselt sõltuvuses koolivaheaegade toimumisest. Siin ei ole midagi üllatavat, sest Pirita linnaosas elab ca 2500 kooliealist last. Koolikohti on Pirital aga vaid 1300. Gümnaasiumiealisi õpilasi on linnaosas ca 700. Pirita Majandusgümnaasiumis aga õpib vaid 180 gümnasisti. Kõik need lapsed, kellel ei ole koolikohta omas linnaosas, on sunnitud liikuma. Mida väiksem koolijüts, seda suurem on tõenäosus, et koolisõit saab toimuma lapsevanema poolt juhitud autos.
Ei aita siin oluliselt ka koolilaste hulgas vägagi populaarne koolibuss, sest viimane on juba Pirita linnaossa saabudes Viimsis elavatest lastest pungil ja meie lapsed lihtsalt ei mahu enam peale. Linna ühistranspordisõidukisse pääsemise edukus sõltub aga lapse nahaalsusest ja kannatlikkusest.
Ka olukord lasteaiakohtadega pole sugugi parem. Linnaosas on puudu ca. 350 lasteaiakohta. Kui kodu lähedal lasteaiakohta ei ole, siis oleme jällegi sunnitud istuma autosse, et mõnda teise Tallinna linnaossa sõita.
Ei ole meil Pirital midagi head kosta ka kvaliteetsete büroo ja teeninduspindade kohta. Neid lihtsalt ei ole.

Ka kodulähedasi töökohti napib. Hea, et Muhu pagarid on otsustanud Pirital kanda kinnitada ja pakuvad väärt tööd ka inimestele, kelle elu eesmärk ei ole olla valgekrae.

Ei saa me Pirital rõõmustada ka vaba aja veetmise kohtade rohkuse üle. Meil on küll vägal heal tasemel Pirita terviserada ja Lillepi pargi rulluisuring, kuid kvaliteetset siseruumides pakutavaid ja kogu perele suunatud tegevusi ei ole. Teistes linnaosades aga on.

Võtame siis auto ja sõidame sinna kus need tegevused olemas on.

  1. aasta sügisel valmis Pirita üldplaneering, kus hinnati linnaosa arengut eeloleva 20 aasta perspektiivis. Kõige utoopilisemad ennustused siinse rahvastiku kasvu kohta ütlesid, et Pirita saavutab üldplaneeringujärgse maksimaalse võimaliku elanike arvu aastaks 2030. Ennustati, et 18 000 elanikku on ka lagi, millest üle minek mõjutab tugevalt meie igapäevast elukeskkonda.

Niimoodi 2009 aastal teadjamehed ja eksperdid arvasid. Tegelik olukord on aga see, et juba 2015 aastaks oli Pirita linnaosa 18 000 elaniku piiri ületanud.

Samas, valmis ei ole ehitatud TOP-i elamuarendust (ca 800 inimest). Ja ka Mähe aedlinnas on ca. 220 krunti, millel on peal paarikümneruutmetrine suvila mis ootab kohe kohe mahalammutamist ja uue eramu ehitamist.
Koostamisel on aga mitmed detailplaneeringud mis lubavad Lepiku asumisse korterelamuid. Ja meil on Padriku elurajonis valmis ehitatud majad kus korteritesse pole veel sisse kolitud. Ja meil on Pirita-Kosele planeeritud uusarendused, mis ootavad kopa maasse löömist.
Kui eelnevad numbrid kokku võtta võib väita, et lähimal viiel aastal võib oodata linnaosa elanike arvu kasvu 3500 inimese võrra, mis on võrreldes tänasega võrreldes ligi 20% rohkem. Kui just uus masu peale ei tule ja meid halvimast ei päästa.

Linnaosa sotsiaalse taristu areng on jäänud selgelt elamuarenduse tempole jalgu.

Seepärast me istumegi autosse, et sõita teise Tallinna linnaossa.

Kuidas aga linnaraha tegelikult kulutama peaks?

Kui mul oleks 30 miljonit eurot, siis ma ehitaksin Piritale kaks uut lasteaeda (a 2,5 milj.), ehitaksin uue ja tugeva haridustasemega põhikooli (ca 6 miljonit eurot), ehitaksin valmis põlvkondade keskuse (ca 3 miljonit), rajaksin kergliiklustee Metsakalmistust Pirita Majandusgümnaasiumini (0,5 miljonit eurot) ja raudtee äärde Ecolandist Jussi õlletoani (ca 1,5 miljonit). Kindlasti ehitaksin ma ka A-kategooria büroo ja teeninduspindu ja päris mitu miljonit eurot suunaksin ühistranspordivõrgu korrastamisse, et ka Pirita inimesed saaksid mugavalt Viimsi keskuses asuvate kaubandus- ja vaba aja veetmise kohtadeni ilma autot selleks kasutamata.

Ja ülejäänud ca 5 miljonit eurot suunaksin ma Reidi tee väljaehitamisse 1+1 laiendatud sõiduradadega (nagu nt. Pärnamäe tee) teeks, et need rekkad, mis sadamas laevadelt tulevad saaksid kiiresti Kadriorust Lasnamäele sõita.

Ma ei taha, et minu pärast, kes ma elan Pirital, aga pean oma igapäevaseid vajadusi rahuldama Tallinna teistes linnaosades, peab ära hävitama Russalkast linna poole jääva roheala.

Ma tahan, et tagajärgede leevendamise asemel tegeletaks Tallinna linnas ja Pirita linnaosas põhjuste lahendamisega.

Ma tahan, et 30 miljonit eurot kulutataks mõistlikult ja mitte ainult seepärast, et seda on vaja kulutada ja vastasel juhul võetakse raha lihtsalt ära.

Muutuste loomine (Õie-Mari Aasmäe)

Igasugune juhtimine ja riigikord on pidevas arengus. Jõujooned vahetuvad ning põhimõtted ja arusaamad muutuvad. Täna valitseb Eestis meeleolu, mis on muutuste ootuses. Jõujooned, mis on kaua kestnud ja kord, kuidas riiki valitsetakse, on rahvast ära väsitanud. Erakonnad suudavad järjest vähem ja vähem inimesi valimiskastide juurde tuua ja pettunute hulk, kes ei taha valimistest miskit kuulda on juba liiga suur. Viimasest võib järeldada, et enamuse tahe ei tule tegelikult enam ammugi valimistel välja.

Tänu sellele me oleme tänaseks jõudnud aega, kus kodanikud aktiviseeruvad ja asuvad muutusi looma. Üks võibolla kõige parem koht, kus rahvas põhiseaduse järgi saab oma kõrgemat võimu teostada on kohalikud valimised, just täpselt sellepärast, et kohalikel valimistel saavad need samad aktiivsed kodanikud kandideerida ilma igasuguste erakondlike sidemeteta. Ja sel korral tulevad need eriti põnevad. Jõujooned murenevad ja parteid on paanikas.

Paanika üks parimaid näiteid on Keskerakond. Viimaste kuude Keskerakonna saagat on eriti lõbus pealt vaadata. Vahetati välja vana juurdunud juht, kelle legend ei kustu niipea. Uus juht küll püüab ühte ja küll teistpidi taagast vabaneda aga vanal kalal on ikka mõni krutski varrukast võtta. Peenelt väljamängitud tsirkus, et suruda keskerakond põlvili ja saada kätte see ihaldusväärne esinumbri koht. Viimane sai välja võideldud ja uudist saadetakse teatama kohkunud häälega peasekretär.
Jäädakse ootama järgmist vaatust. Kuidas reageerib tsirkuse direktor.